Aktsendikorpus ja võõrkeele aktsendi uurimine

Eesti keele kui võõrkeele õpetamise ja õppimisega seotud probleemide uurimine ning vastava keeleainestiku kogumine on viimasel kümnendil hoogustunud. tallinna tehnikaülikooli Küberneetika instituudis loodav aktsendikorpus1 sisaldab eesti keelt võõrkeelena kõnelevate inimeste hääldusnäiteid aktsendi akustilis-foneetiliseks uurimiseks. Aktsendi tekkepõhjused ja olemus on keeleteadlastele ja psühholoogidele huvi pakkunud pikka aega. Põhimõtteliselt on iga inimene võimeline peale emakeele omandama mis tahes võõrkeele, selleks on tal olemas kõik anatoomilised ja kognitiivsed eeldused. Kuid kui võõrkeele õppimisega alustatakse teismeeas või alles täiskasvanuna, on tavaliselt paratamatu kaasnähtus sihtkeele tüüpilisest hääldusest hälbiv kõne, mida selle keele sünnipärased kõnelejad tajuvad võõrkeelse aktsendina. Kuid aktsent pole ainult keeleteaduslik uurimisobjekt – aktsendiprobleem on tõusnud päevakorda ka seoses keeletehnoloogia arengu ja rakendustega. Juba aastaid on saadaval kõnetuvastussüsteemid, mis võimaldavad sisestada arvutisse teksti dikteerides. neid on loodud piiratud arvu keelte, eelkõige suure kõnelejatearvuga keelte (inglise, prantsuse, saksa, hispaania jt) jaoks, ja need tuvastavad emakeelsete kasutajate kõnet peaaegu sajaprotsendiliselt. Paraku pole näiteks ingliskeelsest kõnetuvastusest kuigi palju abi eesti emakeelega arvutikasutajale, kes püüab dikteerida arvutile ingliskeelset teksti – paremal juhul tuvastatakse korrektselt vaid üksikud sõnad. Põhjus on selles, et tuvastusprogramm on treenitud emakeelsete kõnenäidete abil ja aktsendiga kõnet ei ole see võimeline tuvastama. Käesolevas artiklis anname ülevaate aktsendi olemusest ja teoreetilistest käsitlustest, tutvustame aktsendikorpuse eesmärke, ülesehitust ja salvestusi, esitame näiteid aktsendiuuringute tulemustest.